DNA säilivusuuringuid on tehtud nii looma- kui ka inimluude alusel. Näiteks on vaadeldud, kui palju on proovis alles selle looma või inimese enda DNA-d, milliseid muutusi on DNA-s aja jooksul toimunud ja kui pikad on DNA säilinud osad. Vanadest leidudest – näiteks luudest, hammastest, juustest või mumifitseeritud kudedest – saadud DNA on sageli lagunenud väikesteks tükkideks.

DNA säilib paremini külmas ja kuivas keskkonnas kui soojas ja niiskes. Oluline on ka stabiilne temperatuur, sest suured kõikumised kiirendavad lagunemist. Viimastel aastatel on aga õnnestunud eraldada vana DNA-d ka sooja kliimaga aladelt. Sellegipoolest pärinevad siiani vanimad DNA proovid just igikeltsast: näiteks 735 000 aastat vanalt Alaska hobuslaselt ja miljoni aasta vanuselt mammutilt.

Vana DNA säilimist mõjutab ka see, kuidas luid hoitakse ja töödeldakse. Olulised tegurid on konserveerimismeetodid, hoiustamistemperatuur ja niiskus. Samuti mängivad rolli laborites kasutatavad tehnikad ja materjalid. Põletatud luudest pole seni õnnestunud DNA-d leida, sest kuumus hävitab orgaanilise aine. Samuti võivad seened ja bakterid lagundada luu sees olevat kollageeni ja DNA-d, muutes luu hapramaks.

Minu uuring Eesti arheoloogilistest luudest käsitles vana DNA säilivust ja seda mõjutavaid tegureid. Tulemused näitasid, et DNA säilivust mõjutavad mulla tüüp ja matmisviis, samas kui hoiustamise kestusel mõju ei olnud. Kokkuvõttes sõltub DNA säilimine luu omadustest, vanusest ja sellest, kuidas luid on hoitud enne ja pärast seda, kui arheoloogid on need välja kaevanud.

Mairi Kaseorg, https://www.ohtuleht.ee/1125036/fakt-teadust-paevas-kui-kaua-sailib-luudes-dna