Arheoloogid uurivad inimtegevuse jälgi alates keraamikakildudest kuni linnusteni. Tavaliselt on enne kaevamist juba ettekujutus, mida otsitakse, sest uurimistöö algab hüpoteesi või küsimuse püstitamisega. See aitab määrata ka täpsema asukoha.

Kaevamiskoha tuvastamiseks kasutatakse eri meetodeid.

• Kirjalikud allikad ja kohanimed – varasemad aruanded, ajaloolised dokumendid, kroonikad ja kohanimede etümoloogia võivad viidata arheoloogiliselt tähtsatele paikadele. Näiteks mõne koha nimetus võib viidata muistsele asulale, matmispaigale või linnusele.

• Vanad ja uued kaardid – eri kaartide kasutamine on arheoloogias üks tähtsamaid tööriistu. Kõrguskaardid ning ajaloolised kaardid aitavad tuvastada võimalikke struktuure või maastikumuutusi.

• Rahvapärimus – kohalike elanike teadmised võivad olla suureks abiks võimalike arheoloogiliste paikade leidmisel.

• Geoloogilised rekonstruktsioonid – geoloogilised uuringud aitavad mõista maastiku muutusi aja jooksul. Näiteks Pärnu jõe sängi rekonstruktsioon annab aimu, kus võisid kiviajal asulad paikneda, kuna veetaseme kõikumised mõjutasid seda tugevasti. Kui otsida teatud perioodi asulaid, tuleb lähtuda tollastest veetasemetest, mis võivad tänapäevasest oluliselt erineda.

• Georadar (GPR) – see võimaldab näha „läbi“ maa, avastades objekte, mis erinevad ümbritsevast pinnasest. Seade saadab elektromagnetilisi impulsse maapinda ning vastuvõtuantenni abil mõõdetakse tagasipeegelduva signaali tugevust ja selle levimise aega. Näiteks Viljandi laululava taga asuval künkal kasutati georadarit, et kontrollida, kas seal asuvad matmiskohad. Uuringute tulemusel avastati mitu objekti, k.a. maa-aluste ehitiste jäänused ja kivisillutisega tee.

Kui võimalik välitööde koht on kindlaks tehtud, järgneb asukohas arheoloogiline leire ja proovikaevandite ehk šurfide tegemine. Leire kujutab endast inimtegevuse märkide otsimist piirkonna vaatlusel, tihtipeale kasutatakse ka detektorit. Proovikaevand on enamasti 1 x 1 meetri suurune süvend, mille profiil aitab mõista maapinna kihistust ja võib anda väärtuslikke leide, mis aitavad paika paremini mõista. Kõik uuringud dokumenteeritakse, isegi kui midagi ei leita. Arheoloogias kehtib põhimõte, et ka „nulltulemus“ on uus teadmine – nüüd on vähemalt teada, et uuritud kohas ei asu otsitud leide, ja keegi teine võib seda teavet hiljem siiski vajada.

Mairi Kaseorg, https://www.ohtuleht.ee/1127398/fakt-teadust-paevas-kuidas-arheoloogid-teavad-kus-kaevata